Konsultant kirjutab: Julged alpinistid ja vanad alpinistid
Jussi Onoper
Julged alpinistid
Hiljuti rääkis mulle ühe kemikaalidega tegeleva ettevõtte juhtkonna liige järgmise loo. Värskelt katseaja edukalt lõpetanud töötaja, kes läbis kemikaalide (sh hapete) käitlemise vastava juhendamise, eksis rängalt tööohutusalaste nõuete vastu. Nimelt oli töötaja haaranud mitmekümneliitrise hapet täis kanistri sülle ja kandmata kohustuslikku nahkpõlle, valanud happe otse reaktorisse. Küsimuse peale, miks töötaja nii käitus, eirates kõiki võimalikke ohutusnõudeid, oli vastus lühike: “Nii on mugavam.”
Teine lugu 80ndate lõpust, mil palka maksti sularahas ja mõnikord käidi palgapäeval pudeli järel, mis siis kohe ka ära joodi. Ühes Ida-Virumaa ettevõttes sai tootmisjuht jaole, kui üks pensioni-eelne töötaja üritas poes pudeli järel “ära käia”, ja eelnevate kogemuste põhjal ei lubanud töötajat töökohalt lahkuda. Seepeale lasi keelu saanud töötaja endale teravate servadega raudtoru varba peale kukkuda. Ise põhjendas juhtunut hiljem semudele nii: sidemes varvas võimaldab 3 päeva haiguslehel olla. Veelgi enam, pärast traumat lubati kohe töölt ära (sai poodi minna).
Eks neid värvikaid juhtumisi ole palju olnud, eriti tööstusettevõtetes, kuid läbiv joon, mis mind täna murelikuks teeb, on jätkuv tööohutusnõuete eiramine e hoolimatus enda ja teiste tervise suhtes.
Kui mulle konsultandina tundus varem, et Eestis enim levinud kvaliteedi- ja keskkonnajuhtimissüsteemi nõudeid on märksa raskem ettevõtetes juurutada kui tööohutusalaseid nõudeid (mis otseselt mõjutavad töötaja elukvaliteeti), siis reaalsus on suisa vastupidine.
Enamus ettevõtete töökeskkonnaspetsialistidest, kellega mul on olnud kokkupuude viimaste aastate jooksul, on toonud tööohutusnõuete eiramise põhjusena välja 2 seisukohta: 1. Täites kõiki tööohutusega otseselt seonduvaid nõuded, võibki oma töö tegemata jääda. 2. Riskitaluvuse piir (loe: uljus ja riskeerimine) e ohutunde puudumine on kasvanud.
Üks probleem on ettevõtetes veel: kui tegemist on kergema töötraumaga, siis alati ei jõua see töökeskkonnaspetsialistini ega fikseerita ametlikult. Põhjus: teatamine võib kaasa tuua trauma saanule ebameeldivusi juhtkonna poolt. Loomulikult otseselt kedagi ei karista traumast teatamise eest, kuid kui sa tuled natukene hiljem tööle või lahkud varem või teed veel midagi, mille puhul tavaliselt silm kinni pigistatakse, siis nüüd tuletatakse sulle kohe vana asi meelde. Ja seepärast paljud ei kipugi kergematest tööõnnetustest teatama, moonutades sellega statistikat. See omakorda ei võimalda ettevõtetes regulaarselt läbi viia parendustegevusi.
Tööinspektsiooni kodulehelt võib lugeda järgmist infot: “Eestis juhtuvad tööõnnetused eelkõige noorte inimestega, nt Soomes on vastupidi. 2005. a juhtus tööõnnetusi kõige enam 20-24a noorte hulgas (503), järgnesid 25-29a (384). Euroopa Liidus on suurim riskigrupp 25-34aastased, neile järgnevad 35.44aastased.
Aasta seitsme kuu esialgsetel andmetel registreeriti Tööinspektsioonis 17 surmaga lõppenud õnnetust, neist 12 olid tööõnnetused, kus töötaja hukkus tööülesande täitmisel. 2005. aasta seitsme kuuga sai surma 11 töötajat ja 2004. aastal 16 töötajat, seega jääb tänavune aasta kahe eelmise vahele.”
Vanad alpinistid
Ühiskonnas laiemalt ringi vaadates on ohutusele hakatud õnneks siiski rohkem tähelepanu pöörama. Näiteks jalgrataste ja mootorrataste-rollerite juhid. Mäletate suhtumist aastat 10 tagasi – mida rohkem asju jalgratta küljest (sh helkurid, signaalkellad, lambid) ära kruvisid, seda “vingem” ratas sul oli. Samuti, kes oleks tulnud selle peale, et rattaga sõites peaks kiivrit kandma (tollal muidugi vastavad kiivrid puudusid, kuid nende olemasolul oleks kiivrite kandjad küll vast “memmekateks” tituleeritud).
Tööohutuse-alaste riskide teadvustamiseks ja riskide mõju vähendamiseks oleks otstarbekas juurutada oma ettevõttes töökorraldus, mis planeerib, viib ellu, kontrollib, analüüsib ja parendab tööohutusalaseid tegevusi.
TJO Konsultatsioonide eestvedamisel koostati käesoleval aastal Briti spetsifikaadi OHSAS 18001 põhjal Eesti Standard EVS 18001. Eestikeelse versiooni koostamise tellis Eesti Standardikeskus. See standard sätestab nõuded töötervishoiu ja tööohutuse juhtimissüsteemile. Nende nõuete rakendamine on üheks võimaluseks tööohutusalased probleemid kontrolli alla saada.
Vajadus sellise süsteemi jaoks on igas ettevõttes. Ei maksa arvata, et tööohutus on vaid tootmis- ja ehitusettevõtete pärusmaa ning peamiselt kontoritööga tegelevad ettevõtted oleksid vabad tööga seonduvatest ohtudest. Igal ettevõttel on omad ohud ja tark oleks riskid kontrolli alla võtta.
Näiteks need töötajad, kes pikemat aega arvutiga töötavad, peaksid silmadel puhata laskmiseks tegema iga tunni järel väikese pausi (seda saab kasutada kohvi joomiseks, silma tegemiseks vms enese heaolu ja motivatsiooni tõstvaks tegevuseks). Sellise pausi tegemine aitab ära hoida nägemisega seonduvate probleemide tekkimist. Kui pausiga kaasneb ka liikumine mõnesse teise ruumi, siis aitab see ka sundasendist tingitud probleeme ära hoida. Tööviljakuse seisukohalt on see samuti kasulik, sest inimene suudab pauside järel paremini keskenduda.
Paradoksaalne on asjaolu, et näiteks suitsetamine aitab sellise töö juures osaliselt tervist kaitsta (vaid siis, kui töökohal ei lubata suitsetada ja suitsupauside tegemine eeldab jalutuskäiku suitsunurka). Meie ühiskonnas on regulaarsete suitsupauside tegemine reeglina kolleegide poolt aktsepteeritav. Kui aga nii tihti teha kohvipause, siis on see mõnes ettevõttes taunitav. Loomulikult ei pea pauside tegemisega kaasnema kindlasti suitsu või kohvi tarbimist. Teadlikud inimesed saavad ka asendustegevusteta hakkama.
Töötervishoiuga ja tööohutusega seonduvate riskide maandamine on kasulik nii tööandjale kui ka töötajale. Tööandja võidab süsteemist seeläbi, et: 1. Ettevõte muudetakse uutele, olemasolevatele ja potentsiaalsetele töötajatele atraktiivsemaks töökeskkonna ja tööalaste tegevuste ohutumaks muutmise kaudu (nt üks tootmisettevõte Ida-Virumaal on oma pääslasse paigaldanud elektroonilise infotabloo, mis näitab, mitu minutit on ettevõte töötanud ilma tööõnnetusteta, reklaamimaks end tööohutuse kõrge taseme abil). Tööandja võidab ka kutsehaigustega seonduvate kulutuste ärahoidmises. 2. Tervemad (füüsiliselt ja vaimselt) töötajad on õnnelikumad ja on ka võimelised rohkem tootma.
Töötaja hoiab sellega oma tervist, on õnnelikum ning loomulikult eeldatavasti võidab samuti tööviljakusega seonduvalt (kui töö on tulemustele orienteeritud).
Tööohutusalase juhtimissüsteemi väljatöötamiseks on teil kaks võimalust – kas teha ise või osta süsteemi väljatöötamise ja juurutamise alane konsultatsioon teenusena sisse. Ostes vastava teenuse sisse, saate endale konsultatsiooniettevõtte näol kogenud abimehe tööohutuse taseme tõstmiseks ning selle valdkonna raskeima pähkli, töötajate suhtumise muutmiseks.
Pealkirja juurde: jutt julgetest alpinistidest ja vanadest alpinistidest on selline, et julged ei pidavat vanaks saama…